Majanduslik äitseng 7 Intellektuaalse omandi kaitse Laurence R. Hefter ja Robert D. Litowitz Mis on intellektuaalne omand? Enamikus arenenud t””stusriikides on olemas seadustik, mis on suunatud leiutiste kasutamise reglementeerimisele ning loomingulise t”” tulemuste äiguslikule kaitsele. Nimetatud seadustik hälmab nelja t„pselt m„„ratletud asjastamata omandi tpi: patente, kaubam„rke, autoriäigust ja t””stussaladusi; htekokku nimetatakse neid intellektuaalseks omandiks. Intellektuaalsel omandil on paljud materiaalse ja isikliku omandi tunnused. Nagu mistahes liiki omand, kujutab ka intellektuaalne omand enesest vara ja väib sellisena olla ostu-mgi, rendi, teise vara vastu vahetamise väi tasuta edasiandmise objekt. Intellektuaalse omandi valdajal on äigus takistada selle sanktsioneerimata kasutamist väi mki. Käige olulisem erinevus intellektuaalse omandi ja muude omandite vahel on asjaolu, et intellektuaalne omand on asjastamata, s.t. seda ei saa m„„ratleda väi identifitseerida fsiliste parameetrite alusel. Selleks aga, et sedagi liiki omandit kaitsta, peab seda saama eristada. Allpool vaadeldakse käiki nelja intellektuaalse omandi tpi. Mis on patent? Patendissteemide eesm„rk on soodustada avalikkuse informeerimist leiutajate t””st leiutajate tasustamise kaudu. Väib ”elda, et patent on leping hiskonna kui terviku ja ksiku leiutaja vahel. Sellise hiskondliku lepingu tingimuste kohaselt on leiutajal t„ielik äigus takistada tema poolt patenditud leiutise valmistamist, kasutamist väi mmist teatud aja jooksul, leiutaja omalt poolt annab hiskonnale ksikasjalikku infot oma leiutise kohta. Säna patent p„rineb dokumendist, mida keskajal andis v„lja Inglismaa kuningas ning millega anti teatud inimestele privileege, meie ajal aga assotsieerub see mäiste eelkäige leiutajale antava ainuäigusega. Patendi j„rgi antava ainuäiguse kehtivusaeg on eri riikides erinev. Kuid olgu patendiäiguse konkreetsed reeglid millised tahes, selle aja m””dumisel väib iga inimene kasutada leiutist vabalt oma „ran„gemisel. Tähusa patendiseadustiku eelised seisnevad muu hulgas j„rgnevas: Patent on omalaadne hvitis uurimistegevusele kulutatud aja, raha ja t”” eest. See stimuleerib edasist uurimist””d, sest konkurendid pavad ju teha omi, alternatiivseid leiutisi. Ka ergutab see novaatorlust ja investeerimist patenditud leiutistesse, väimaldades ettevätteil tagasi saada nende poolt leiutiste kasutamise ainuäiguse ajal tehtud kulutused. Patendi kehtivusaja piiramine suurendab ldsuse huvi leiutiste vastu, sest see soodustab nende kiiret kommertsialiseerimist ja aitab seega panna neid kiiremini hiskonda teenima. Peale selle lubavad patendid laiendada infovahetust uurimisgruppide vahel, aitavad v„ltida uurimistegevuse dubleerimist ja, mis eriti t„htis, soodustavad hiskonna poolt kumuleeritud teadmiste mahu suurenemist. On värreldud leiutiste hulka riikides, kus patendiäiguse kaitse toimib, ja riikides, kus selline kaitse pole tagatud ning tulemused on n„idanud, et patendiseadustiku olemasolu stimuleerib investeerimist uurimist””sse ja arengusse. Heaks n„iteks selle kohta väib pidada asjade seisu Itaalia farmaatsiat””stuses enne ja p„rast ravimpreparaatide patendiäigusi kaitsvate seaduste vastuvätmist. Enne vastava seadustiku jäustumist olid Itaalia farmaatsiat””stuses uurimist””sse ja arengusse tehtavad investeeringud tunduvalt v„iksemad kui muude t””stusharude vastavad n„itajad. Kuid p„rast farmaatsiat””stuse patendikaitse seadustiku vastuvätmist suurenes sellesse t””stusharusse tehtavate investeeringute suhteline maht tunduvalt. Nagu eespool mainitud, kujutab patendiga vormistatud äigus endast äigust keelata teistel isikutel toota ja kasutada patenditud leiutist väi ma seda patendi kehtivusaja jooksul. T„htis on teada, et patent ei anna alati selle omanikule enesele äigust oma leiutist toota, kasutada väi ma. N„iteks keemilise aine tootmise t„iustatud tehnoloogia patendi omanikul ei ole äigust ma selle tehnoloogia j„rgi valmistatud kemikaali, kui kemikaal ise on patenditud kellegi teise poolt. Patente antakse v„lja konkreetse riigi seadustiku alusel ja seetättu piirduvad vastavad äigused selle riigiga. N„iteks USA-s v„lja antud patendist tulenevate äiguste kaitsmisega seotud samme saab astuda ainult sel juhul, kui neid äigusi rikutakse just USA-s. Enamikus riikides kaitstakse neid äigusi tsiviil- ja mitte kriminaalkorras. Sellep„rast tulebki patendiomanikul enesel kaitsta oma äigusi. Reeglina kujutab igasugune tegevus seoses leiutise valmistamise, kasutamise väi mgiga -- sooritagu seda riik, firma väi eraisik -- endast vastava patendiga vormistatud äiguste rikkumist. Iga selline rikkumine toob rikkujale kaasa juriidilise vastutuse, olenemata tema kavatsustest väi sellest, kas ta teadis väi ei teadnud patendi olemasolust. Patendist tulenevate äiguste kaitsevahendite hulka kuuluvad kohtulik keeld, m„„rus patendiäigust eirates valmistatud toodangu tagastamise väi h„vitamise kohta, samuti korraldus maksta kompensatsiooni patendiomaniku kahju hvitamiseks väi tagastada rikkuja poolt saadud tulu. V„ljaantud patendi seaduslikkust väib vaidlustada ja isikud, keda sdistatakse patendiäiguse rikkumises, kasutavad seda äigust tihti. Tavaliselt v„idetakse, et patenditud leiutise on teinud hoopis keegi teine väi et see leiutis on juba spetsialistidele teada ja seega tegu ei olegi leiutisega. Mis on kaubam„rk ja teenusem„rk? Kauba- ja teenusem„rgid on esmajoones mäeldud n„itamaks, kust kaup väi teenus p„rit on, eristamaks neid teiste tootjate kaupadest ja teenustest. Samuti smboliseerivad nad vastavate kaupade ja teenuste kvaliteeti. Enamik kauba- ja teenusem„rke /nn. firmam„rgid/ on sänad, kuid pähimätteliselt väib neil olla mistahes kuju. Need väivad olla smbolid, logod, helisignaalid, kujutised, mäne kauba puhul on selleks valitud isegi tootele iseloomulik mittefunktsionaalne vorm. Sisuliselt tunnustavad kaubam„rke ja tagavad nende kaitse käik riigid. Ka teenusem„rke tunnustatakse ja kaitstakse paljudes maades, kuid mitte p„ris käikjal. Osa riike garanteerib firmam„rkide kaitse sellega, et neid kasutatakse kauba väi teenuse t„hisena. Teistes riikides on firmam„rgi kaitseks vaja see vastavas riiklikus broos registreerida. Firmam„rkide kaitse t„htajad erinevad riigiti tunduvalt. M„rgid registreeritakse teatud kindlaks ajaks. Kuid kuna firmam„rke kasutatakse peamiselt selleks, et aidata tarbijal kaupades ja teenustes orienteeruda, soodustada konkurentsi arengut ja luua h„id suhteid tootjatega, siis on väimalus registreerimist ikka ja j„lle uuendada ja nända pikendada selle kehtivust nii kauaks, kuni firmam„rki kasutatakse. Firmam„rgi omanikul on äigus keelata teistel isikutel kasutada sarnaseid m„rke, kui see väiks tarbijaid eksitada. Et teha kindlaks, kas kahe firmam„rgi sarnasus tekitab segadust, tuleb l„bi viia vaidlevate poolte firmam„rkide, nende kaupade ja teenuste, reklaami ja mgikanalite igaklgne värdlus, analsida kostja pähjendusi firmam„rgi valikul ning teha kindlaks, kas segadus tegelikult ikka on tekkinud. Mis on autoriäigus? Autoriäigus kujutab endast ainuäigust hes väi teises asjastatud vormis v„ljendunud algup„raste autorit””de reprodutseerimisele, originaalteoste variantide loomisele, muusika-, draama-, koreograafia- ja skulptuuriteoste esitamisele ja avalikule eksponeerimisele. See ei laiene kirjeldatud, esitatud väi v„ljendatud mistahes vormis ideedele, protseduuridele, protsessidele, ssteemidele, tegutsemisviisidele, kontseptsioonidele, printsiipidele ja avastustele, vaid kaitseb ainult idee, protsessi, kontseptsiooni jne. konkreetset kehastust vastava autori poolt valitud vormis. Autoriäigused tekivad käigi teoste suhtes automaatselt alates nende loomise momendist. Eri maades on nende äiguste kaitse t„htaeg erinev; see väib oleneda n„iteks teose teemast, selle avaldamisest väi loomisest tellimust””na. N„iteks s„ilib USA-s ksiku autori äigus tema poolt loodud teosele kogu tema elu jooksul ja lisaks sellele 50 aastat p„rast tema surma. Kui aga teos on loodud tellimust””na, siis s„ilib autoriäigus sellele 100 väi 75 aastat peale selle esmaavaldamist. Autoriäigused ei hälma isiku äigust keelata teistel tema teoseid ausameelselt kasutada. Viimane t„hendab teose kasutamist kriitilise levaate, kommentaari väi infoteate koostamiseks, samuti hariduslikel, valgustuslikel ja teadusliku uurimise eesm„rkidel. Selle hindamisel, kas teose sanktsioneerimata kasutamine on olnud ausameelne, väetakse arvesse teose iseloomu, selle kopeerimise ulatust ning kopeerimise tagaj„rgi teose kaubandusliku v„„rtuse seisukohalt. Mis on kaubandussaladus? Kaubandussaladuseks nimetatakse infot, mis pole vastaval alal laialt levinud ja mis annab selle omajale konkurentide ees teatud eelised. Kaubandussaladust kaitstakse nii kaua, kuni omanik vastavat infot saladuses hoiab ja see ei ole saanud teatavaks teistele isikutele nende poolt ette väetud seadusliku tegevuse kaudu. Kaubandussaladust kujutavad endast n„iteks vormelid, joonised, metoodikad, tehnoloogiad, tootmisprotsessid ja infovalikud, mis annavad ettevättele värreldes konkurentidega teatud eelise. Kaubandussaladuse omanik väib taotleda kahju hvitamist, mida keegi on talle pähjustanud tema saladuse ebaausa avalikustamise väi „rakasutamisega. Intellektuaalse omandi eri liikide värdlev anals Toodangut väib kaitsta kui ht lalk„sitletud neljast intellektuaalse omandi liigist. Vätame he lihtsa n„ite, milleks väiks olla skulptuurse jalaga laualamp. Selle funktsionaalsed, elektrilised detailid ja elektripirn ise väivad olla kaitstud patendiga. Lambil oleval kleebisel väib olla firmam„rk, mis n„itab „ra selle tootja ja eristab seda teistest analoogilise toodangu tarnijatest. Lambi skulptuurset jalga väib vaadelda kui kunstiteost, mille autori äigus kuulub kaitsmisele. Ja läpuks, lambi tootja väib koostada seda tpi lampide ostjate nimekirja väi lambi detaile tarnivate firmade nimekirja. Kui neid nimekirju hoitakse salajas ja neid kasutatakse ainult teenistusotstarbel, siis väivad need kujutada endast kaubandussaladust. Riikide ja firmade poolt saadav majanduslik kasu Riigid, mis tagavad intellektuaalse omandi kaitse, saavad sellest mitmel viisil kasu. Peale kumuleerunud teadmiste ja info ldise fondi suurendamise soodustab intellektuaalse omandi näuetekohane juriidiline kaitse investeerimist kaubandusse. Uute turgude väi selliste maade otsingul, kus väiks arendada tootmist, valivad firmad tavaliselt need riigid, kus on tagatud intellektuaalse omandi kaitse. Suurem osa rahvusvahelistel turgudel tegutsevaid firmasid ei luba ma teatud tehnoloogiaid ja muud liiki intellektuaalset omandit riikides, kus ei kaitsta nende vastavaid äigusi. Viimasel juhul väivad ju kolmandad isikud kasutada nende intellektuaalset omandit ja saada s„„rasel ebaausal viisil kasu nende poolt selle omandi loomiseks ja turule toomiseks tehtud kulutuste arvel. Seega takistab ebarahuldav intellektuaalse omandi äiguslik kaitse kaubanduse arengut. Firmadele on intellektuaalse omandi kaitse kasulik, kuna see annab neile teatud ainuäigused. Seep„rast moodustavad firmad sageli mahukaid patentide, kaubam„rkide, autoriäiguste ja kaubandussaladuste portfelle. Neil portfellidel on suur t„htsus mistahes firma rnde- ja ka kaitsestrateegia kujundamisel. Patendid, kaubam„rgid, autoriäigused ja kaubandussaladused kujutavad endast omaette v„„rtust. Seda väib tähusalt kasutada kaubandusliku tulu saamiseks. Kuna intellektuaalse omandi valdajal on sellele ainuäigus, siis väib ta kolmandatelt isikutelt oma omandi kasutamise eest tasu näuda. Sellised litsentsilepingud on laialt levinud ja sna kasulikud. Peale selle rakendavad firmad oma intellektuaalse omandi portfellidelt tulu saamiseks litsentsimist: kui mingil firmal on vaja kasutada teise firma intellektuaalset omandit, siis väivad nad neile kuuluva intellektuaalse omandi kasutamise äigust vahetada. Suur intellektuaalse omandi portfell annab firmale l„bir„„kimistel teise firmaga ristlitsentsimise le laiemad väimalused. Ja läpuks, kuna intellektuaalne omand on v„„rtus omaette, siis kasutatakse seda mänes riigis ka finantseerimise tagatisena. Näuded intellektuaalse omandi kaitse tagamiseks ja seda takistavad asjaolud Nagu eespool mainitud, tagatakse intellektuaalse omandi kaitse seadusandlike aktidega. Seetättu on sellise kaitse konkreetsed s„tted ja tagamise näuded eri maades erinevad. Kuid teatud osas on vastavad seadustikud siiski sarnased. Pealegi on t„nap„eva maailm suundumas eri riikide seadusandluse htlustamise poole. Seega on allpool toodud intellektuaalse omandi kaitse tagamise näuete ja seda takistavate asjaolude anals ldkehtiv. K„esoleva levaate konkreetsed n„ited illustreerivad ksikute riikide ja muude regioonide seadustikke. Patendid Vaatamata sellele, et patendi andmist reglementeerib igas riigis oma seadustik, langevad eri riikide vastavad näuded enamasti hte. šldjuhul loetakse patendi v„„riliseks leiutist, mis on uudne ja kasulik ning see ei tohi olla midagi iseenesestmäistetavat. Kindlasti peab olema väimalik kasutada seda mingil praktilisel eesm„rgil. Seega peab patendissteem v„ga oluliseks leiutise otstarbekust. Kuigi see pähimäte kehtib käikjal, formuleeritakse eri riikides seda erinevalt: n„iteks USA-s peab patenditav leiutis olema kasulik, Suurbritannias peab seda saama kasutada tootmises. Leiutis peab olema uudne, see t„hendab, et leiutise objekt ei tohi olla millegi juba teada oleva osa. See tingimus on ldtuntud uudsuse näudena. Uudsus t„hendab selles kontekstis uudsust ldsuse jaoks. Seega, kui midagi on ennegi kasutatud väi see on olnud juba varem teada, kuid pole olnud k„ttesaadav laiale ldsusele /n„iteks seetättu, et seda on hoitud salajas/, siis see ei takista patentimist. Leiutisel peab olema vastav leiutustase. See näue ei lase kasutada patendissteemi tagamaks millegi sellise kaitset, mis kujutab enesest vaid teadaoleva arendust väi v„heke teist varianti. šldjuhul otsustab leiutise originaalsuse ja taseme antud valdkonna spetsialist, kes leiutise tegemise hetkel selle piisavaks tunnistab. Osa riike ei luba v„ljastada patente mitte keemilistele ainetele, vaid tehnoloogiatele, mille abil neid toodetakse. Eriti raske on tagada tootmisprotsessi patendi kaitset, sest vajaduse korral peab patendi valdaja suutma täestada, et tema äigusi on rikutud ja protsessi on kopeeritud. Ta peab täestama, et konkreetset /s.t. patendiga kaitstud/ protsessi on kasutatud antud kemikaali valmistamiseks. See väib osutuda sna raskeks, kui on olemas palju sellise protsessi variante ning kui oletatavasti patendiäigust rikkuvasse ettevättesse ei ole vaba juurdep„„su. Praktikas ptakse sellistel juhtumitel leida saastatuse j„lgi, mis on iseloomulikud just antud tootmisprotsessile. Väib ette kujutada, kui keeruliseks muutub probleem, kui patendiga on kaitstud n„iteks ravimpreparaat, mida toodetakse Trgis, kus puudub ravimite patendij„rgne kaitse, ning mida eksporditakse Soome, kus garanteeritakse ainult tootmisprotsesside kaitse. Viimase 15 aasta jooksul on paljud riigid loobunud patentimast tootmisprotsesse ja l„inud le toodangupatentide v„ljaandmisele ning l„himatel aastatel n„htavasti t„iustab veel suur hulk riike oma patendiseadustikku just selles suunas. Patendiäiguslikud ei ole ksnes uute kasulike leiutiste praktilised kljed, paljudes riikides laieneb patendikaitse ka uutele t””stusdisaini lahendustele. USA-s tuntakse seda kaitseliiki kui disainipatenti, paljudes Euroopa riikides aga kaitstakse äigust t””stusn„idistele vastavalt nn. t””stusmudeli m„„rustikule. Mänes riigis laieneb patendikaitse mitte ainult selle tavalistele subjektidele, mille hulka kuuluvad mitmesugused seadmed, keemilised hendid ja tootmisprotsessid, vaid ka elustaimedele. Nii n„iteks väidakse kaitsta s„„rast liiki taimi, mis paljunevad mittesugulisel teel /v.a. bakterid, metsikud taimed ja mugulatega paljundatavad taimed/, samuti neid, mis paljunevad sugulisel teel ja seemneteta /v.a. bakteriaalsed, seenelaadsed ja esimese pälvkonna hbriidid/. Kaubam„rgid ja teenusem„rgid Seadusi kauba- ja teenusem„rkide kaitse kohta, nagu ka igat muud liiki intellektuaalse omandi kaitse kohta, antakse v„lja riiklikul tasandil. Mänes riigis saab äiguse kaubam„rgile isik, kes kasutas seda esimesena „ripraktikas, teistes riikides isik, kes kaubam„rgi esimesena registreeris. Esimesena mainitud riikides väib vastav äigus tekkida ka siis, kui kaubam„rki ei ole riiklikus kaubam„rkide broos registreeritud. Sellegipoolest on soovitatav kaubam„rk registreerida, sest registreerimine on m„rgi juriidilise kehtivuse ja omaniku poolt kasutamise äiguse kaudne täendus. Sellisel juhul kantakse m„rk riiklikku kaubam„rkide registrisse, mis on avalik teadaanne selle kohta, et valdaja väib m„rki kasutada ja taotleb sellele omandiäigust. Mänes riigis on selline kord, et m„rki peab olema enne registreerimist „riotstarbel kasutatud, teistes riikides lubatakse m„rk registreerida ka siis, kui keegi kavatseb seda kasutada tulevikus. P„rast m„rgi esmailmumist väi registreerimist peab valdaja seda kasutama; vastasel korral väidakse teda sdistada m„rgist loobumises. Enamikus riikides on minimaalne kaubam„rgile esitatav näue, et sellel oleks teatud erip„ra, mis väimaldaks sellega t„histatud kaupu ja teenuseid teiste analoogilistest kaupadest ja teenustest eristada. Et otsustada, kas m„rk vastab sellele näudele, on vaja m„„ratleda m„rgi tugevus. Reeglina määdetakse kaubam„rgi tugevust, l„htudes teatud skaalast. Viimane sisaldab kasvavas reas ldisi, kirjeldavaid, sugestiivseid, meelevaldseid ja algup„raseid t„hiseid. Skaala käige närgemad t„hised on sänad, smbolid ja embleemid, mis ei väimalda htesid kaupu teistest eristada, sest nad on liiga ldised ning neid kasutatakse kaupade kui selliste t„histamiseks, nagu n„iteks raamat, laud väi tool. Selliseid t„hiseid tarvitatakse liiginimetusena ning need ei kuulu kaitsmisele kaubam„rkidena. J„rgmise kategooria moodustavad kirjeldavad t„hised. Kaubam„rk on kirjeldav, kui see n„itab kauba otstarvet, funktsionaalsust, fsilisi väi muid eriomadusi ning praktilisust. Kirjeldavate kaubam„rkide n„iteid on Savmotor -- m„rk, mis t„histab ht marki mootoriäli lisandit, mis on ette n„htud mootori t””tamisaja pikendamiseks; Micro -- t„histab teatud marki miniatuurseid rattabalansseerimisvihte ja Supreme -- v„idetavalt kärgeima kvaliteediga veini mark. Kuna kirjeldaval t„hisel ei ole iseenesest eristavaid omadusi, siis seda ei kaitsta kaubam„rgina enne, kui see ei ole ulatusliku mgi ja reklaami tulemusena saanud teatud kaupade eristajaks. Väi, nagu ”eldakse šhendriikides: kirjeldav kaubam„rk, mis on omandanud eristavad tunnused, saab teise t„henduse. Erinevalt kirjeldavatest ei iseloomusta sugestiivsed m„rgid kaupa otseselt, vaid näuavad tarbijalt mätte- ja kujutlusväime pingutust ning teatud nutikust, et kauba iseloomu kohta j„reldusi teha. Sugestiivseid kaubam„rke peetakse juba loomu poolest eristavateks ja nad kuuluvad kaitsmisele juba enne seda, kui saavad teise t„henduse. Sugestiivsete firmam„rkide n„iteks väiks olla Hero /Sangar/ -- tulekustuti m„rk ja Greyhound /Hurt/ -- bussiveoteenuse m„rk. Meelevaldsed m„rgid on ldkasutatavad sänad, smbolid ja embleemid, mis iseenesest kauba ega selle kvaliteedi kohta midagi ei tle. Selliste m„rkide n„iteks väiks olla Arrow /Noo/ -- lik””rimark, Apple /åun/ -- arvutimark ja Camel /Kaamel/ -- sigaretimark. Nagu sugestiivsedki, nii on ka meelevaldsed m„rgid eristatavad juba oma olemuse poolest ja nende puhul pole vaja täestada teise t„henduse olemasolu. Eristatavuselt on käige efektiivsemad algup„rased kaubam„rgid. Need on v„ljamäeldud sänad väi smbolid, mis on loodud ja valitud ksnes selleks, et kasutada neid nii firma- kui ka kaubam„rkidena. N„iteid: Exxon -- bensiin, Kodak -- fototarbed, Xerox -- koopiaseadmed, Clorox -- pesuvalgendaja. Tavaliselt ptakse algup„raseid firmam„rke kaitsta rohkem kui teisi. Autoriäigused Et autori äigused teosele oleksid kaitstud, peab tegemist olema originaalloominguga, mis on teostatud hes väi teises asjastatud vormis. Selliste teoste hulka kuuluvad: -- kirjandusteosed /sh. arvutiprogrammid/; -- muusikateosed ja nende tekstid; -- draamateosed ja dialoogid; -- pantomiimid ja koreograafialavastused; -- maalid, graafika ja skulptuur; -- filmid ja muud audiovisuaalsed teosed; -- helisalvestised. Siinjuures on oluline, et paljude riikide seadused ei anna ldse teoste tpide ja vormide loetelu, kuna autorid leiutavad ha uusi enesev„ljendamise viise. šldjuhul koosneb teose originaalsustest kahest osast. Esiteks peab autor olema loonud selle iseseisvalt ja mitte kopeerinud seda teiste t””delt. Teiseks peab teos olema kllaldasel m„„ral algup„rane ega tohi olla varem loodud teoste teisendatud variant. Autoriäiguse kohaselt kaitstav teos peab olema fikseeritud asjastatud vormis. Teos loetakse fikseerituks, kui selle materiaalne kehastus on pidev väi stabiilne ning väimaldab tajuda teost meeleelunditega, taasluua seda väi levitada muul moel piiramata aja v„ltel. Seejuures pole teose fikseerimise vahendid, viis ega keskkond olulised. Enamikus riikides on autoriäiguse registreerimine suhteliselt lihtne ja odav. Vaatamata sellele, et autoriäiguse kaitse hakkab kehtima teose fikseerimisel asjastatud vormis, annab selle äiguse registreerimine mitmes riigis suuri lisaeeliseid. Riikides, kus eksisteerib autoriäiguse registreerimise ssteem, väib registreerimine olla eeltingimuseks kohtu poole p””rdumisel, et näuda autoriäiguse rikkumise läpetamist ja /väi/ nimetatud äiguse kindlustamiseks tehtud kulutuste hvitamist, k.a. läivud äigusteenuste eest. Peale selle on mitmes riigis autoriäiguse registreerimine selle juriidilise kehtivuse ja omamise esmaseks täenduseks. Kaubandussaladus Erinevalt muud liiki intellektuaalsest omandist ei kuulu kaubandussaladus registreerimisele ja seda puudutav valdkond ei ole seadustikuga reglementeeritud. Selle asemel kehtestatakse iga riigi seadusandluses teatud näuded kaubandussaladuse kaitseks. Enim arvestatavad tegurid on: -- vastava info levik v„ljaspool asjaomast tegevusala; -- vastava info k„ttesaadavus t””tajatele ja muudele isikutele, kes on seotud kaubandussaladuse valdaja „ritegevusega; -- kaubandussaladuse kaitseks rakendatavate meetmete ulatus; -- vastava info v„„rtus omaniku ja konkurentide jaoks; -- raha ja t””, mis kaubandussaladuse valdaja on projektile kulutanud; -- teiste isikute jäupingutused vastava info saamiseks väi dubleerimiseks /n„idiste kopeerimise teel/. Kuid peamiseks teguriks on info salajasus. Kui infot, mis v„idetakse olevat kaubandussaladus, väib k„tte saada ka seaduslikul teel, siis see ei ole salajane ega kuulu kaitsmisele. Kuid kui vaatamata info valdaja poolt selle kaitsmiseks rakendatud h„davajalikele meetmetele on see siiski saanud avalikuks, otsustavad paljude riikide kohtud info kaitsmise poolt. Nimetatud h„davajalike meetmete hulka kuulub n„iteks näue, et isikud, kellele vastav info on nende tavaliste t””lesannete tättu k„ttesaadav, kirjutaksid alla kohustusele seda teavet salajas hoida. Kulud ja tulud Nagu igasuguse „ritegevuse puhul, nii on ka intellektuaalse omandi kaitse ksimuste lahendamisel majanduslik kokkuhoid v„ga oluline. Intellektuaalse omandi kaitse vajalikkuse hindamiseks peavad firmad analsima selle omandi realiseerimise väimalusi ja m„„rama kindlaks vastavate äiguste kindlustamiseks ja s„ilitamiseks tehtavad kulutused. Intellektuaalse omandi äiguse potentsiaalse v„„rtuse m„„ramiseks kindlaid reegleid ei ole. See, mis on v„„rtuslik hele isikule väi firmale, väib teisele olla v„„rtusetu. Kuid on olemas rida täen„olisi tegureid, mis m„„ravad intellektuaalse omandi äiguse potentsiaalse v„„rtuse. N„iteks tuleb arvestada eri- ja muude äiguste, litsentside ja ristlitsentside v„„rtust, samuti väimalust kasutada intellektuaalset omandit lisatagatisena finantseerimise saamisel, aga samuti kulutusi nende rakendamiseks. Kauba- ja teenusem„rgid väivad endast kujutada v„ga v„„rtuslikku vara. N„iteks arvatakse, et Saksa autokompanii BMW omandas hiljuti Inglise kompanii Rover esmajoones selleks, et saada selle v„„rtuslike kaubam„rkide /sh. Land Rover, Range Rover, Triumph, Austin ja MGB) omanikuks. Teisest kljest, kui tarbijad seostavad mingit kaubam„rki halva kvaliteediga, siis ei kujuta see endast muidugi absoluutselt mingit v„„rtust. Riiklik poliitika ja rahvusvahelised lepped Garanteerides intellektuaalse omandi kaitset, sh. kaitstes autoriäigust, patente, kaubam„rke ja muud asjastamata omandit, stimuleerivad riigid kapitali mahutamist uurimist””sse ja soodustavad uut liiki toodangu v„ljat””tamist. Seega stimuleerib intellektuaalse omandi äiguslik kaitse investeeringute kasvu ja kaubanduse arengut. Otsides uusi turge ja uute t””stus- ning kaubandusettevätete rajamise kohti, valivad firmad käige meelsamini need riigid, mis tagavad sellise kaitse. Kui aga intellektuaalse omandi valdaja äigusi ei kaitsta, siis väivad teised isikud kasutada seda ebaausa tulu saamiseks. Intellektuaalse omandi sanktsioneerimata kasutamine toob kaasa n„iteks kahju, mis seotud kodumaisel ja rahvusvahelisel turul realiseeritava toodangu v„henemisega, äiguste kasutamise eest etten„htud summade maksmata j„tmise ja tootja mainega. Vaatamata sellele, et paljudes riikides kaitseb intellektuaalset omandit seadus, on vastav rahvusvaheline seadustik veel lnklik. On sälmitud mäned rahvusvahelised lepingud ja konventsioonid, mis kohustuvad nendega hinenud riike kaitsma kasväi minimaalsel m„„ral teiste riikide kodanike intellektuaalset omandit. Viimane selline kokkulepe -- Intellektuaalse omandi kaubanduslikest aspektidest /TRIPS/ -- saavutati 1993.a. detsembris Uruguay vooru raames. Nendel känelustel oli ks aktiivsemaid kokkuleppe sälmimise pooldajaid USA. Ameerika šhendriikide poliitiline platvorm ja USA kaubandusesindaja ettekanne Ameerika šhendriigid kutsuvad käiki riike les kärvaldama kaubandusbarj„„re, mis takistavad kaupade ja teenuste eksportimist USA-st ning USA kodanike ja firmade otseseid kapitalimahutusi teistesse riikidesse. Poliitilises mättes suhtutakse USA-s intellektuaalse omandi äiguste tähusa kaitse puudumisse kui tugevasse kaubandusbarj„„ri. Igal aastal koostab USA kaubandusesindaja ettekande käigi suuremate kaubandusbarj„„ride kohta ning esitab selle presidendile, Senati finantskomiteele ja Esindajatekoja vastavatele komiteedele. Vajaduse korral otsustab USA kehtestada teatud riikide suhtes kaubandusbarj„„rid vastavalt seaduss„tetele, mis on tuntud Special 301 ja Super 301 nime all. Section 301 on USA 1974.a. tariifiseaduse paragrahv, mille kohaselt šhendriikidel on äigus pidada l„bir„„kimisi teiste riikide ebasoodsate kaubandustingimuste thistamise le. Selline otsus pähineb j„reldusel, et he väi teise maa valitsus on rikkunud USA-le riikidevahelise kaubanduskokkuleppe alusel kuuluvaid äigusi väi astunud samme, mis nimetatud kokkuleppe vastaselt kahjustavad USA huve, väi on ette vätnud äigustamatuid, pähjendamatuid ja diskrimineerivaid toiminguid väi protseduure, väi teinud otsuseid, mis komplitseerivad USA kaubandustegevust. Vastavalt USA kaubandusseaduse paragrahvile Super 301 peab USA kaubandusesindaja 1994.-95. aastal kindlaks tegema käige ebasoodsamad tingimused v„lisriikides, mille kärvaldamine aitaks käige enam kaasa USA ekspordi kasvule. Tema poolt tehtud j„relduste alusel toimub arutelu vastavalt paragrahvile 301. Special 301 peab aitama laiendada USA väimalusi pidada kahe- ja mitmepoolseid l„bir„„kimisi intellektuaalse omandi kaitse reziimi t„iustamise le v„lisriikides. Igal aastal m„„ratakse kindlaks riigid, mis ei taga piisavat intellektuaalse omandi kaitset väi äiglast ning värdset ligip„„su oma turgudele neile USA kodanikele, kes vajavad intellektuaalse omandi kaitset. Nende hulgast valitakse v„lja käige täsisemad juhtumid, mille suhtes väidakse l„bi viia juurdlus. Special 301 alusel teostatavate toimingute hulka kuulub kolmekuuline juurdlus, mida mänikord pikendatakse veel kolm kuud, mille läppedes väidakse kehtestada kaubandussanktsioone. T„nu USA majanduslikule väimsusele on sellised sammud mitme riigi suhtes edukaks osutunud. USA kaubandusesindaja 1994.a. ettekandes kritiseeritakse 33 riiki ja rahvusvahelist organisatsiooni, mis ei taga kllaldast intellektuaalse omandi kaitset. Need on: Argentina, Austraalia, Brasiilia, Dominikaani Vabariik, Egiptus, Euroopa Liit, Filipiinid, Guatemala, Hiina RV, Honduras, India, Indoneesia, Jaapan, Kanada, Kolumbia, Korea Vabariik, Läuna-Aafrika Vabariik, Malaisia, Mehhiko, Pakistan, Peruu, Poola, P„rsia Lahe Riikide Koost””näukogu, Salvador, Singapur, Tai, Taivan, T iili, Trgi, Ungari, Uus-Meremaa, Venemaa ja Venezuela. Rahvusvaheline koost”” Rahvusvaheline seadusandlus reguleerib intellektuaalse omandi ksimusi v„ga v„he. Teisest kljest langevad t„nu toimivatele lepingutele ja rahvusvahelistele konventsioonidele eri riikide normid selles valdkonnas suures osas kokku. Reeglina kohustavad nimetatud lepingud ja konventsioonid nendega hinenud riike kindlustama intellektuaalse omandi kaitse teatud minimaalse taseme ning laiendama seda kaitset ka v„lisriikide kodanikele. Allpool vaadeldakse mänd t„htsaimat lepingut ja konventsiooni. Pariisi konventsioon Rahvusvaheline intellektuaalse omandi kaitse konventsioon, laiemalt tuntud Pariisi konventsiooni nime all, kujutab endast t„htsaimat mitmepoolset lepingut intellektuaalse omandi valdkonnas. Konventsiooniga on hinenud enamik arenenud riike ja suur hulk arengumaid, mis moodustavad nn. Pariisi liidu. Praeguseks on juba 56 riiki kirjutanud alla konventsiooni teksti viimasele redaktsioonile, mis hälmab intellektuaalse omandi äiguste ulatuslikku ringi, sh. patente, t””stusdisainilahendusi, kaubam„rke, kaubanduslikke nimetusi, teenusem„rke, koondm„rke ja kälvatut konkurentsi. Pariisi konventsiooni kohaselt tagatakse v„lisriikide kodanikele intellektuaalse omandi kaitse ja vastavad soodustused samas ulatuses kui oma kodanikele. Pariisi konventsiooni t„htsamaid pähimätteid on nn. konventsiooniline prioriteet. Autoriäigustaotluse esitaja prioriteedi tekke kuup„evaks loetakse tema poolt oma riigis esmase taotluse esitamise kuup„eva. Vastavalt konventsioonile väib avalduse esitaja pretendeerida nimetatud kuup„eva tunnustamisele käigis teistes konventsiooniga hinenud maades. Tema prioriteet vastavale patendile, disainilahendusele, teenuse- väi kaubam„rgile kehtib tollest p„evast tingimusel, et taotlus esitatakse teistes riikides 12 kuu jooksul /patendi ja teenusem„rgi puhul/ väi 6 kuu jooksul /t””stusdisainilahenduste ja kaubam„rkide puhul/ arvates kuup„evast, millele pretendeerib avaldaja. T„nu sellele ei pea avaldaja oma intellektuaalse omandi efektiivseks kaitseks esitama teatud kuludega seotud taotlusi käigis riikides heaegselt. Konventsiooni raames kehtib prioriteedi kuup„evade registreerimise ssteem. See garanteerib, et kolmandate osapoolte väimalikud analoogsed taotlused ei takista vastava intellektuaalse omandi valdajal taotlust esitamast, kui ta teeb seda äigeaegselt. Berni konventsioon 1886.a. jäustunud Berni konventsioon on pähiline rahvusvaheline konventsioon, mis puudutab autoriäiguste kaitset. See tugineb iga riigi osale selles valdkonnas ja m„„rab autoriäiguste minimaalsed normid. Nagu Pariisi oma, tagab ka Berni konventsioon igas sellega hinenud riigis v„lisriikide kodanikele intellektuaalse omandi kaitse samal tasemel kui oma kodanikele ilma mingite piiranguteta. Esialgu hines Berni konventsiooniga 10 riiki, praeguseks letab nende arv 90 /sh. peaaegu käik juhtivad suurriigid/. Vastavalt Berni konventsioonile ja sellesse eri aegadel tehtud kuuele parandusele tagatakse autoriäiguste kaitse käigis osalisriikides automaatselt, ilma mingite formaalsusteta. Rahvusvahelised registreerimisssteemid Praegu ei ole olemas mingit ht kindlat moodust, kuidas rahvusvaheliselt tagada intellektuaalse omandi täeline kaitse. Allpool vaadeldavad konventsioonid, mis m„„ravad kindlaks taotluste registreerimise ssteemid, kujutavad endast maksimumi, mis selle kaitse vallas seni tehtud. Euroopa patendikonventsioon Euroopa patendikonventsiooni /EPC/ alusel asutati Euroopa Patendiamet /EPO/, mille peakontor asub Saksamaal. Ndseks hälmab konventsioon enamikku Euroopa Majandushenduse ja mitmeid teisi Euroopa riike Konventsioon n„eb ette inglis-, saksa- väi prantsuskeelsete taotluste esitamise htse korra, selle alusel korraldatakse tsentraliseeritult otsing ja ekspertiis. P„rast otsuse tegemist patendi v„ljaandmise kohta, näutavate läivude maksmist ja vastavate dokumentide tälgete esitamist vormistatakse htne taotlus riiklike patentide paketina. Patendi andmist on lubatud vaidlustada, selleks on vaja esitada Euroopa Patendiametile vastav taotlus mitte hiljem kui heksa kuu jooksul, arvates patendi v„ljaandmise p„evast. Hiljem lahendavad käiki patendi kehtivusse puutuvaid ksimusi vastava riigi kohtud oma maa seadustiku kohaselt. Patendikoost””leping /PCT/ Selle Euroopa ja muidki riike hendava lepingu ssteem n„eb ette htse taotluse esitamist, kus oleks loetletud need lepinguosalised riigid, kus taotleja soovib saada patenti. Kuigi htne registreerimine toimub šlemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni /WIPO/ egiidi all -- see on šRO ssteemi eriorganisatsioon, mille lesandeks on edendada rahvusvahelist koost””d intellektuaalse omandi kaitse alal, toimub registreerimine tegelikult USA-s väi EPO-s. šhtse taotluse alusel korraldatakse otsing, kusjuures on väimalik taotleda, et patendi andmise kohta väetaks vastu mittekohustav otsus. P„rast näutavate läivude maksmist ja vastavate dokumentide tälgete esitamist vormistatakse eri riikidele esitatud ksikute taotluste kogumi htne taotlus, mida riikide patendiametid l„bi arutama peavad. Madridi kokkulepe Madridi kokkulepe m„„rab kindlaks kaubam„rkide registreerimise taotluste esitamise rahvusvahelise protseduuri. Kokkulepe s„testab kaubam„rgi registreerimise WIPO Rahvusvahelises Broos Genfis mitmes suhtes analoogiliselt sellele, kuidas registreeritakse rahvusvahelisi taotlusi patendi saamiseks vastavalt patendikoost””lepingule. WIPO on Pariisi konventsiooni raames tehtava t”” juhtivorgan. P„rast kaubam„rgi registreerimist WIPO poolt kuulub kaubam„rk kaitsmisele käigis selle organisatsiooni liikmesriikides vastavalt konkreetse riigi seadustikule ja seal kehtivatele piirangutele. Madridi protokoll Madridi kokkuleppele alla kirjutanud riigid ja mitmed teised maad peavad praegu l„bir„„kimisi uue kokkuleppe sälmimiseks, mida tuntakse Madridi protokolli nime all. Selle dokumendi eesm„rgiks on kaitsta kaubam„rke nende rahvusvahelise tunnustamise kaudu. Protokolli t„itmist hakkab kontrollima WIPO, kus registreeritakse käik taotlused. On tehtud ettepanek kehtestada registreerimise kmneaastane kehtivusaeg, mida väib edaspidi näudmise korral pikendada veel 10 aastaks piiramata arv kordi. NAFTA Pähja-Ameerika vabakaubandusleping /NAFTA/ kujutab endast hist kaubanduskokkulepet Kanada, Mehhiko ja USA vahel, millega on kehtestatud htsed näuded intellektuaalse omandi kaitseks nii nendes riikides eraldi kui ka rahvusvahelisel tasandil. NAFTA on oluliselt parandanud intellektuaalse omandi kaitset Mehhikos. Ent see näuab ka USA-lt ja Kanadalt teatavaid muudatusi oma seadustikus. Kokkuleppes peetakse vajalikuks, et sellega hinenud riigid kirjutaksid alla ja rakendaksid ellu pähilised intellektuaalse omandi alased rahvusvahelised konventsioonid -- s.t. Pariisi konventsiooni /intellektuaalse omandi kohta/, Berni konventsiooni /autoriäiguste kohta/, Genfi konventsiooni /mis kaitseb fonogramme ja audioteoseid/ -- ning samuti t„idaks Uute Taimeliikide Kaitse Liidu /UPOV/ näudmisi. Vastavalt UPOV näuetele väetakse kaitse alla taimed, mis: -- esindavad kaitse all olevaid taimi eri maades; -- kuuluvad haruldaste liikide hulka; -- on kllaldaselt homogeensed; -- kuuluvad stabiilsete liikide hulka. NAFTA kohaselt peab iga riik tagama kaitse v„lisriikide kodanikele samal tasemel, nagu kaitstakse vastava riigi kodanike analoogilisi äigusi. GATT ja TRIPS 1986.a. septembris Punta del Estes /Uruguay/ alanud rahvusvaheliste l„bir„„kimiste Uruguay voor, mis toimus šldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe GATT egiidi all, läppes seitse aastat hiljem 15. detsembril 1993.a. L„bir„„kimiste tulemuseks oli käikehälmav kokkulepete kogum, mille hulka kuulub ka kokkulepe intellektuaalse omandi alaste äiguste kaubanduslike aspektide kohta /TRIPS/. TRIPS-i peetakse šlemaailmse kaubanduspakti heks t„htsaimaks osaks. Sisuliselt näuab see osalisriikidelt intellektuaalse omandi kaitse alal teatud miinimumstandardite kehtestamist. N„iteks m„„rab kokkulepe kindlaks kaitsmisele kuuluvate kaubam„rkide tbid ja kehtestab rahvusvahelises kaubanduses laialdaselt tuntud kaubam„rkide lisakaitse. Vastavalt TRIPS-ile peavad sellega hinenud riigid oma seadustiku le vaatama ja viima selle kooskälla patentide, kaubam„rkide, autoriäiguste, t””stusdisainilahenduste, kaubandussaladuse ja integraalskeemide /pooljuht-mikroskeemide/ kaitse alal juba v„ljat””tatud rahvusvaheliste normidega. Peale selle laiendati intellektuaalse omandi kaitset sel teel, et kaitstavate liikide hulka arvati rida t””stustooteid ja tehnoloogiaid /sh. farmaatsiapreparaadid, arvutiprogrammid ja -leiutised ning uute tehnoloogiliste protsessidega seonduvad t””d/, mida paljudes riikides seni veel ei kaitsta. TRIPS-i raames on ptud takistada geograafiliste nimede kasutamist juhtumitel, kui see väiks tekitada v„„ra ettekujutuse kauba p„ritolu kohta. Nii mänigi kokkuleppe s„te selles valdkonnas polegi leidnud läplikku lahendust, ent kokkulepe annab väimaluse pidada vaidlusksimuste le edasisi l„bir„„kimisi. N„iteks GATT-i l„bir„„kimiste Uruguay vooru ajal v„itsid USA ja mitu teist riiki, et termin ampanja on saanud teatud jooki t„histavaks ldnimeks, samal ajal kui Euroopa Liit oli vastupidisel seisukohal. Läpuks kinnitas USA seadusandlikult GATT-i s„tte, mille kohaselt USA patendi- ja kaubam„rgiamet on kohustatud k„sitama veinide ja alkohoolsete jookide p„ritolule v„„ralt viitavaid geograafilisi nimesid registreerimisele mittekuuluvana /n„iteks bordoo vein, mida toodetakse v„ljaspool Prantsusmaa Bordeaux' piirkonda/. Autoriäiguste suhtes näuab TRIPS Berni konventsiooni viimastest /1971.a. vastu väetud/ s„tetest kinnipidamist. Vastavalt TRIPS-ile peavad sellega hinenud riigid muutma oma seadustikku ja praktikat ning viima need teatud aja jooksul kooskälla kokkuleppe s„tetega: arenenud t””stusriigid -- he aasta jooksul; endise Näukogude bloki riigid ja arengumaad -- viie aasta jooksul ja käige mahaj„„numad maad -- 11 aasta jooksul. TRIPS s„testab samuti kokkuleppe t„itmise tagamise, selleks on Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames riikidevaheliste vaidlusksimuste lahendamiseks ette n„htud t„iustatud protseduurid. TRIPS s„testab ka sanktsioonid kokkuleppega kehtestatud kohustuste rikkujate vastu; need sanktsioonid ei piirdu sugugi konkreetse valdkonnaga: kui mingis riigis ei garanteerita patendikaitset, siis väidakse tema suhtes rakendada meetmeid hoopis teises, patendiga mitteseonduvas valdkonnas. Euroopa Liit Praegu t””tatakse Euroopa Liidus v„lja teatud kokkuleppeid, mille vastuvätmise korral tekivad nn. šhenduse patendid ja šhenduse kaubam„rgid. šhenduse patendikonventsioon n„eb ette kogu Euroopa Liidu jaoks htse šhenduse patendi loomist, mille juriidilist kehtivust, kaitse tagamist jms. hakkab reguleerima hine seadustik. Konventsiooni kohaselt hakkavad vaidlusksimusi lahendama vastavate riikide kohtud /esimese astme kohtutena/, kuid läppotsused langetab šhenduse kavandatav patendialane apellatsioonikohus. Praegu leiavad asjast huvitatud osapooled, et l„hitulevikus nimetatud konventsiooni vastu ei väeta, sest selle näuete kehtestamiseks ei ole juriidilist baasi veel läplikult loodud ning Euroopa Patendiameti suur edu selles valdkonnas kahandanud huvi selle konventsiooni vastu. šhtlasi teeb šhenduse kaubam„rkide konventsioon ettepaneku luua käigi Euroopa Liiduga hinenud riikide jaoks šhenduse htne kaubam„rk. Konkreetne n„ide: USA patendissteem USA patendissteemi ja nn. lemaailmse normi vahel /kui viimane täesti eksisteerib/ on mitu olulist erinevust. Praegu kehtib USA patent 17 aastat, arvates selle v„ljaandmise momendist, s.t. patendi kehtivusaega ei loeta mitte taotluse esitamise p„evast, vaid patendi tegeliku v„ljaandmise p„evast. Esimese taotluse esitamise ja patendi v„ljaandmise vahel väib aga olla mitu aastat. Vastavalt GATT-ile hakkab alates 8. juunist 1995 USA patent kehtima 20 aastat, arvates esimese taotluse esitamise p„evast. Enamiku teiste riikide patendissteemi on juba llitatud patendi kehtivuse fikseeritud aeg, arvates esimese taotluse esitamise p„evast. N„iteks Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Jaapanis, Kanadas ja paljudes teistes riikides on see aeg 20 aastat. USA erineb käigist teistest riikidest samuti oma l„henemise poolest patendiäiguste andmisele, mis j„„b muutumatuks ka p„rast eelseisvat patendi kehtivusaja pikendamist. USA-s antakse patendiäigused sellele, kes on tegelik leiutaja, mitte nagu teistes riikides sellele, kes esimesena patenditaotluse esitas. Seetättu kehtib USA-s unikaalne Interference System, tunnustamaks esimese ja tegeliku leiutaja prioriteetseid äigusi. šhendriikides on leiutisele patendi andmise h„davajalikeks tingimusteks selle uudsus, kasulikkus ja leiutustase. Kuid uudsuse ja leiutustaseme le otsustamisel hinnatakse selliseid tegureid nagu varasem kasutus ja laialdane tuntus /prior art/ hoopis teisiti kui muudes riikides. USA-s uuritakse enne patendi andmist, ega esitatud t””s toodud andmeid pole varem USA-s väi temale kuuluvatel aladel avaldatud. Mujal kasutatud väi tuntud andmeid arvesse ei väeta. Paljudes riikides lahendatakse prior artïi ksimus geograafilisi piire arvestamata. USA-s kehtib aastane soodusaeg, arvates hetkest, millal leiutis on saanud ldsusele teatavaks, kuni hetkeni, millal patendi taotlus peab olema esitatud. Teiste sänadega, kui patendi taotlus on esitatud enne, kui asjaomaste andmete avalikustamisest on m””das rohkem kui aasta, siis väidakse patent v„lja anda. Mujal peab taotlus olema esitatud enne andmete avalikustamist. Seega on teistes riikides oluliselt piiratud leiutaja vabadust kasutada oma leiutist ja avaldada selle kohta infot. Mänes riigis ptakse kindlustada leiutajale teatud keskmist vabadust. N„iteks Indoneesias on kehtestatud kuuekuuline kasutamise ja avalikustamise soodusaeg, kuid ainult neil juhtumitel, kui leiutist kasutatakse eksperimentaalsetel eesm„rkidel ning seda demonstreeritakse avalikul v„ljapanekul. USA-s on heks patendi registreerimise tingimuseks näue, et taotlus peab sisaldama leiutise parima kasutamise kirjeldust. Enamikus teistes riikides selline tingimus puudub, mis annab leiutajale väimaluse varjata patenditud toodangu väi tehnoloogia parimat kasutamisviisi. See on muidugi vastuolus patendissteemi peamise eesm„rgiga, sest raskendab tehnoloogiliste uuenduste avalikustamist. USA-s ei avaldata patenditaotlust ega kanta seda registrisse enne patendi v„ljaandmist. T„nu sellele ei saa kolmandad osapooled mitte ainult takistada patendi v„ljaandmist, vaid nad ei saa isegi teada taotluse esitamisest. Teistes riikides patenditaotlused avaldatakse ning eksisteerib kindel kord, mille kohaselt kolmandad osapooled väivad patendi v„ljaandmist vaidlustada. Selline praktika on n„iteks Euroopa Patendiametis. Ja läpuks, vastavalt USA-s kehtivale korrale makstakse kehtivusläivu 3,5; 7,5 ning 11,5 aastat p„rast patendi esmav„ljaandmist, ning mitte igal aastal nagu teistes riikides. Konkreetne n„ide: kaubam„rkide kaitse t„iustamine Indoneesias Alates 1989.a. figureerib Indoneesia USA kaubandusesindaja kontrollnimekirjas riigina, kus ei tagata vajalikul m„„ral patentide, kaubam„rkide ja autoriäiguste kaitset. Kuid viimasel ajal on Indoneesia hakanud intellektuaalset omandit puudutavat seadustikku t„iustama, et viia see kooskälla rahvusvaheliste normidega. Eriti aktiivselt on tegeldud kaubam„rke puudutavate seadustega. 1. aprillil 1993.a. jäustus 23. juulil 1992.a. vastu väetud kaubam„rgiseadus, mille kohaselt kindlustatakse kaubam„rkide valdajatele nende äiguste ulatuslik kaitse. Viimane hälmab nii tsiviil- kui ka kriminaalvastutust kaubam„rkide äigusvastase omandamise, nendega seonduva kälvatu konkurentsi ja nende vältsimise eest. Peale selle on nd väimalik peale kaubam„rkide ka kollektiivm„rke ja teenusem„rke registreerida. See annab tarbijale lisagarantiid kaupade-teenuste p„ritolu ja kvaliteedi suhtes. Uus seadustik n„eb samuti ette taotluste avaldamise kuue kuu jooksul, arvates esimese taotluse esitamise p„evast, ning annab kolmandatele osapooltele väimaluse vaidlustada kaubam„rgi registreerimist. See on lisategur, mis hoiab „ra selliste m„rkide registreerimist, mis väiksid luua tarbijale v„„ra ettekujutuse kaupade ja teenuste p„ritolust. Valitsus on asutanud apellatsiooninäukogu, millele j„„b viimane säna kaubam„rke puudutavate vaidlusksimuste lahendamisel. Väib loota, et selline kord loob selles valdkonnas suurema selguse. Praegu väib kaubam„rki edasi anda, kuid sellega ei kaasne kaubam„rki valdava firma maine ja „risidemete omandamine. Peale selle antakse ainu- ja lihtlitsentsi alusel nii kauba- kui teenusem„rke. Samal ajal on keelatud piirata litsentsi kehtivust ksikute Indoneesia piirkondadega. Need muudatused suurendavad kaubam„rkide v„„rtust. Uue seadustiku kohaselt tagatakse kaubam„rgi kaitse selle esimesena registreerinud ja mitte seda esimesena kasutanud isikule väi firmale. On s„testatud, et kui kaubam„rki kolme aasta jooksul p„rast selle registreerimist Indoneesias kasutatud pole, siis väidakse registreerimine annulleerida. Kolmandad osapooled väivad viie aasta jooksul p„rast kaubam„rgi registreerimist p””rduda ringkonnakohtusse näudmisega kuulutada kaubam„rk kehtetuks. Sellised garantiid peavad ergutama kaubam„rkide kasutamist riigisiseselt ja hoidma „ra m„rkide registreerimise ssteemi piraatlikku „rakasutamist ainult selleks, et segada kaubam„rkide kasutamist kellegi teise poolt. Kui efektiivseks selline ssteem osutub, n„itab tulevik. Ja läpuks: uue seadustiku alusel registreeritud kaubam„rki kaitstakse 10 aastat; p„rast seda väib seda t„htaega pikendada piiramata arv kordi 10 aasta värra. Konkreetne n„ide: kaubandussaladuse kaitse värdlev anals USA ja Euroopa USA-s pähineb kaubandussaladuse kaitse kontseptsioon äiguslikul alusel, millele on rajatud nii lepinguid kui ka äiguserikkumisi puudutavad seadused. Teatud tingimustel sälmitakse lepingu raames kahe väi enama poole vahel kaubandussaladuse hoidmise kokkulepe. Teisest kljest väivad lepingu sälmimisel tekkida usaldusel pähinevad suhted; n„iteks ei tohi firma t””taja kaubandussaladust avalikustada. åiguserikkumist puudutavad ksimused tekivad seoses kälvatu konkurentsiga. Peale selle kvalifitseeritakse mitmes osariigis kaubandussaladuse vargust kriminaalkuriteona. Euroopa riikides, v.a. Prantsusmaa, pähineb kaubandussaladuse kaitse reeglina ainuksi lepinguga m„„ratud kohustustel. Vaatamata sellele, et lepinguj„rgsed kohustused annavad väimaluse näuda kaubandussaladuse hoidmise ja muude sarnaste kokkulepete sälmimist, ei väimalda need „ra hoida kaubandussaladuse vargust, t””stusspionaazi, t””tajate „raostmist väi muul viisil kaubandussaladuse omandamist konkurentide poolt, kes pole seotud lepingukohustustega saladuse valdaja ees. Kuid mänes Euroopa riigis tagab kälvatut konkurentsi puudutav seadustik kaubandussaladuse valdajale selle kaitse lepingukohustustest kärgemal tasemel. N„iteks Ungari seadus kälvatu konkurentsi kohta keelab kaubandussaladuste ebaseadusliku omandamise. Seejuures peetakse sellisteks saladusteks laiemas mättes igasuguseid majandustegevusega seonduvaid fakte, andmeid väi otsuseid, mida pähjendatult soovitakse hoida salajas. Mäningatel juhtudel väib kaubandussaladuse valdaja selle saladuse hoidmiseks abi otsida Euroopa riikide kriminaalseadustest. Enamiku riikide seadustes on olemas paragrahvid, mis on suunatud kaubandussaladuse varguse ja t””stusspionaazi vastu. N„iteks Taanis on suur osa kaubandussaladust puudutavaid seadusandlikke akte kriminaalseadustiku osa ning need hälmavad sekkumist eraellu, elektroonilist spionaazi, vargust ja varastatu varjamist. Ilmseks erandiks sellest reeglist on Suurbritannia, kus kaubandussaladuse oma valdusse saamist iseenesest varguseks ei peeta. Vaatamata sellele, et Euroopas arvatakse kaubandussaladuste kaitse olevat suhteliselt h„sti tagatud, kaitsevad USA seadused neid saladusi siiski palju kindlamalt. Konkreetne n„ide: lemaailmne autori- /kirjastus-/äiguse konventsioon Alla kirjutatud ja jäustunud: 6. septembril 1952.a. Redigeeritud: 1971.a. Pariisis Liikmeskond: le 80 riigi kogu maailmast šldpähimäte: iga liikmesriik peab kindlustama v„lismaistele teostele, mis vastavad konventsiooni näuetele, kaitse samal tasemel nagu oma kodanike teostele. åiguslikud kohustused: liikmesriikide seadused peavad kindlustama alltoodu: I peatkk: Kirjandusteoste, teadust””de ja kunstiteoste, sh. kirjalike t””de, muusika-, draama- ja kinematograafiateoste, maalide, gravride ja skulptuuride autoritele ja teistele autoriäigustega isikutele kllaldase ja efektiivse kaitse tagamine. II peatkk: Teiste lepinguosaliste riikide kodanikele tagatakse samasugune kaitse kui oma riigi kodanikele /nii avaldatud kui avaldamata t””de puhul/. III peatkk, punkt 1. Käik formaalsused, mille t„itmist väib näuda ks lepinguosalistest riikidest, loetakse t„idetuks, kui teose eksemplaridel on vastav smbol, autoriäiguse valdaja nimi /nimetus/ ja esmaavaldamise aasta; need andmed peavad olema esitatud selliselt, et oleks arusaadav, et tegu on pähjendatud autoriäiguste taotlustega. IV peatkk: Autoriäiguste kaitse garanteerimine v„hemalt 25 aastaks, arvates avaldamise p„evast, väi nende kaitse garanteerimine autori eluajal ja 25 aastat p„rast tema surma. Bernis vastuväetud otsus garantiide kohta: XII peatkk keelab Berni konventsiooniga hinenud riikidel hakata suhetes teiste sellele konventsioonile alla kirjutanud riikidega selle konventsiooni s„tete asemel j„rgima lemaailmse autori- /kirjastus-/äiguste konventsiooni s„tteid. 1971.a. Pariisi parandus: vaatamata lemaailmsele autori- /kirjastus-/äiguste konventsioonile väivad arengumaad Bernis tehtud otsust garantiide kohta teatud tingimustel eirata ning saada litsentse tälkimaks autoriäigustega kaitstud äppevahendeid ning teaduslikke ja uurimuslikke materjale, ka väivad nad avaldada autoriäigustega kaitstud t”id sstemaatilise v„ljaäppe korraldamisel. Bibliograafia Olulisemaid raamatuid Baumgarten, John A. ja Michael A. Epstein. International Protection of Intellectual Property: Current Issues and Directions. 12th ed. Englewood Cliffs, New Jersey: Prentice Hall Law & Business, 1991. Beier, F.K. The European Patent System. Vanderbilt Journal of Transnational Law. 14 /Winter 1981): 1-15. Bochnovic, John. The North American Free Trade Agreement /NAFTA/: Patent Law Changes for Canada, the United States and Mexico. Patent World. 52 /May 1993/: 21-24. Bochard, William M. A Trademark Is Not a Patent or a Copyright. The United States Trademark Association Executive Newsletter. 1983. Cornish, W.R. Intellectual Property: Patents, Copyright, Trademarks and Allied Rights. 2d ed. London: Sweet & Maxwell, 1989. Dam, K.W. The Growing Importance of International Protection of Intellectual Property. /Section Symposium: Legal Problems Affecting the Multinational Corporation./ International Lawyer. 21 no. 3 /Summer 1987/: 627-638. Diamond, Sidney A. How to use a Trademark Properly. The United States Trademark Association Executive Newsletter. No. 38, 1983. Dorr, Robert C. ja Christopher H. Munch. Protecting Trade Secrets, Patents, Copyrights, and Trademarks. New York: Wiley Law Publications, 1990. Gotlieb, Charles. Should the U.S. Adopt a First to File Patent Rule? Legal Reference Quarterly. 12(2/3) /1992/: 133-169. Jacobs, A., ed. Patents Throughout the World. 4th ed. New York: Trade Activities, 1989. Leaffer, Marshall A., ed. International Treaties on Intellectual Property. Washington, D.C.: The Bureau of National Affairs Inc., 1990. Lee, C. Lewis ja J.Scott Davidson. Managing Intellectual Property Rights. New York: Wiley Law Publications, 1993. Morcom, C. The Madrid Arrangement -- Implications for the Community Trademark. EIPR: European Intellectual Property Review 10 /1989/: 343-345. Oddi, A.S. The International Patent System and Third World Development: Reality or Myth? Duke Law Journal. No. 5 /November 1987/: 831-878. Pfanner, K. The World Intellectual Property Organization. International Review of Industrial Property and Copyright Law 10 no. 1 /1979/: 1-19. Safran, D.A. Protection of Inventions in the Multinational Market Place: Problems and Pitfalls in Obtaining and Using Patents. North Carolina Journal of International Law and Commercial Regulation. 9 /Winter 1983/: 117-132. Samuels, Jeffrey M. Basic Facts About Trademarks. Washington, D.C.: U.S. Department of Commerce, Patent and Trademark Office, 1992. Task Force of the Chamber of Commerce. Technology Transfer and the Developing Countries. Washington, D.C.: Chamber of Commerce of the United States, 1977. White, T.A. Blanco. Patents for Inventions and the Protection of Industrial Designs. 5th ed. London: Stevens & Sons, 1983. White, T.A. Blanco ja Robin Jacob. Kerleyïs Law of Trade Marks and Trade Names. 12th ed. London: Sweet & Maxwell, 1986. Informatsiooni allikad EPC Revisions Highlight EPOïs 1991 Annual Report. BNAïs World Intellectual Property Report, 6, no. 7 /July 1992/: 184. Examination of I.P. Provisions of North America Free Trade Agreement. BNAïs World Intellectual Property Report, 6, no. 12 /December 1992/: 344-346. GATT Negotiators Hail TRIPS Pact as Success. BNAïs Patent, Trademark & Copyright Journal, 47, no. 1162 /January 13, 1994/: 222-223. Leffert, Deborah. Special 301 Checklist: Which Countries Fail to Protect Drugs? Patent World 58 (December 1993/January 1994): 34-39. MacLaren, Terrence F., ed. Worldwide Trade Secrets Law. New York: Clark Boardman Callaghan, 1993. Manual for the Handling of Applications for Patents, Designs and Trade Marks Throughout the World. Utrecht, The Netherlands: Manual Industrial Property BV, 1936, /1927/. Kontaktasutused Rahvusvahelised organisatsioonid Committee of National Institutes of Patent Agents c/o Doctor Elisabeth Jung Clemens-Strasse 30 Munich 40, Germany International Association for the Protection of Industrial Property Bleicherweg 58 CH-8027 Zurich, Switzerland Telefon: 1-204-1212 Fax: 1-204-1200 International Association for the Advancement of Teaching and Research in Intellectual Property Calle Eduardo Dato 2 Departadol O-C Madrid, Spain International Copyright Information Center c/o Association of Publishers 1718 Connecticut Avenue, NW. Seventh Floor Washington, D.C. 20009 United States Telefon: 202-232-3335 Fax: 202-745-0694 International Intellectual Property Association Hunter Drive Post Office Box 476 New Vernon, New Jersey 07976 United States Telefon: 201-538-6473 Fax: 201-538-7062 World Intellectual Property Organization 32 Chemin des Colombettes 12, Geneva Switzerland Telefon: 41-22-730-9111 Fax: 41-22-735-5428 International Trademark Association 1133 Avenue of the Americas New York, New York 10036-6710 United States Telefon: 212-768-9887 Fax: 212-768-7796 Rahvuslikud ja piirkondlikud organisatsioonid Aafrika African Regional Industrial Property Organization Harare Zimbabwe African Intellectual Property Organization /Organisation Africaine de la Propriete Intellectuelle/ Yaounde United Republic of Cameroon Aasia Asian Patent Attorneys Association c/o Asamura Patent Office 331-340 New Ohtemachi Building Tokyo, Japan Telefon: 3-211-3651 Japan Patent Information Association 5-16-1, Toranomon Minato-ku Tokyo 105, Japan Telefon: 3-503-6181 Kesk-Euroopa European Association of Industries of Branded Product 19. rue de lïOrme B-1040 Brussels, Belgium Telefon: 2-734-1240 Fax: 2-734-6702 European Patent Office Erhardstrasse 27 D-8000 Munich 2 Germany Telefon: 89-23990 Fax: 89-2399-2892 Ladina-Ameerika Inter-American Association of Industrial Property /Asociacion Interamericana de la Propiedad Industrial/ Maipu 757, Piso 5 1006 Buenos Aires, Argentina Telefon: 1-325-3688 Telex: 23612 PYM Inter-American Copyright Institute /Instituto Interamericano de Direito de Autor/ Faculty of Law of the University of Sao Paulo Largo de Sao Paulo, SP, Brazil Telefon: 11-211-9498 Telex: 011-34027 USA American Copyright Council c/o 1718 Connecticut Avenue, NW. Washington, D.C. 20009 United States Telefon: 202-232-3335 American Copyright Society 345 West 58th Street New York, New York 10019 Telefon: 212-582-5705 Pacific Industrial Property Association Post Office Box 3477, Grand Central Station New York, New York 10163 American Intellectual Property Law Association 2001 Jefferson Davis Highway Suite 203 Arlington, Virginia 22202 United States Telefon: 703-415-0780 Fax: 703-415-0786 Laurence R. Hefter kuulub firmasse Finnegan, Henderson, Farabow, Garrett & Dunner. Esinenud pidevalt loengutega ja kirjutanud kaubam„rkide, kälvatu konkurentsi, prioriteetide ja tsiviilvaidluste teemadel. Olnud Rahvusvahelise Kaubam„rkide Assotsiatsiooni ja Ameerika Intellektuaalse Omandi åiguse Assotsiatsiooni direktorite näukogu ning George Washingtoni šlikooli juures asuva Riikliku åiguskeskuse abiprofessor. Robert D. Litowitz kuulub firmasse Finnegan, Henderson, Farabow, Garrett & Dunner. Pidanud loenguid ja kirjutanud kaubam„rkide äiguslikkuse teemadel ning osalenud Rahvusvahelise Kaubanduskomisjoni t””s. Kuulub Rahvusvahelisse Kaubam„rkide Assotsiatsiooni ja Ameerika Intellektuaalse Omandi åiguse Assotsiatsiooni. Projekti t””d juhtis šhendriikide suuremaid intellektuaalse omandi äiguse alal t””tavaid firmasid Finnegan, Henderson, Farabow, Garrett & Dunner. Selle juristid on spetsialiseerunud tsiviilvaidlustele ning konsulteerimisele ja litsentside andmisele käigis intellektuaalset omandit puudutavates ksimustes, sealhulgas patendid, kaubam„rgid, autoriäigus, kaubandussaladus ja kälvatu konkurents. Sari Majanduslik äitseng Temaatiliste Programmide Broo Majanduslik julgeolek Toimetanud Jeanne S. Holden Kujundanud Barabara Morgan Ameerika šhendriikide Informatsiooniagentuur M„rts 1995